Infokaart

Sündmused

Juuli 2020
E T K N R L P
29 30 1 2 3 4 5
6 7 8 9 10 11 12
13 14 15 16 17 18 19
20 21 22 23 24 25 26
27 28 29 30 31 1 2

< Eelmine Järgmine >

Pildigalerii

Uudiskiri

Sinu e-mail

Liitu Lahku

Milleks liituda?

Avaleht > Hargla > Õpetaja Heinrich Georg von Jannau (1789-1869)

Õpetaja Heinrich Georg von Jannau (1789-1869)

Heinrich Georg von Jannau, hargla õpetaja 1811-1822

Eesti ajalukku on von Jannau läinud Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliikme ja Eesti Pibliseltsi asutajaliikmena, samuti on ta olnud tervelt viiskümmend kaks aastat pastor. On selge, kuidas juba need kolm avardavad ühe inimese tööpõldu ning maailmavaadet. Käesolev töö annab ülevaate tema elulooandmetest, kuid püüab paigutada teda ka oma ajastu teaduse ja kultuuriloo seosesse.

Heinrich Georg von Jannau on sündinud 14. augustil 1789 (4. augustil 1788) Laiusel ja surnud 18. septembril 1869 Dresdenis. Seega on tema elutee alguses prantsuse revolutsioon ja lõpus eesti laulupidu. Tema isa Heinrich Johann von Jannau oli Laiuse pastor ja Tartu praost ning Riia konsistooriumi assessor. Ta oli pärisorjuse kritiseerija (Johann Georg Eisen Tormas oli algatanud selle mõttesuuna meie maal juba 1780), samuti esimesena põhjalikumalt talupoegade elust kirjutanud mees, samuti koolimees. Tema aadlitiitel pole päritud, vaid Saksa-Rooma keiser oli andnud selle tema isale koos kogu perega. H.G. von Jannau ema Auguste Johanna von Yhrmann oli Võikvere mõisaomaniku tütar.

Tuntud olid ka H.G. von Jannau üksteist aastat noorem vend Otto August von Jannau, hilisem kauaaegne Riia Jakobi koguduse pastor (s.t Riia eesti koguduse pastor), kes on kirjutanud küll eesti keelest, küll haiguste kodusest ravist. Elades Riias ei kaotanud ta silmist eesti lugejat, hoides sealset keelesaart. Seega mõjutas vennakeste Georgi ja Augusti kodus elav haridus tervet nende elu. Heinrich Georgist on ka teada, et oma alghariduse on ta omandanud kodus. Kui tuli aeg astuda ülikooli, oli just neli aastat enne seda Tartus asutatud taas ülikool. Tema ülikooliaastatesse (1806-10) jäid ka hõbemedaliga autasustatud auhinnatööd (1808 ja 1809).

Esimeseks töökohaks sai Hargla kogudus, kus ta teenis 1811-22 (Hargla kiriku patrooni, Mõniste mõisa omaniku Heinrich von Koskulli kiri H.G. von Jannaule 14. oktoobrist 1811, EKM). Hargla aja katkestas tema isa surm (?), poeg astus isa ametijärglasena tööle Laiuse kogudusse, kus ta töötas 42 aastat.

Oletada võib, et Hargla kihelkond Koivalinna/Gujiena kihelkonna naabruses, samuti Koiva jõgi, on avardanud Jannau maailmavaadet, andnud teatud käegakatsutavuse teemadele, millega ta eluaeg tegeles. Kumb on olulisem, kas käegakatsutud tulemus või raamatutest loetu - raamat viib kaugemale ja annab parema üldsitusvõime ning reeglipäratunnetuse, isiklik kontakt aga vahetuse teemaga. Uurides eesti rahvast oli siin käeulatuses läti ja saksa kultuur, ning kui minna Koivat pidi allavoolu, siis liivi kultuur (samas pööras ta teatud põhjustel erilist tähelepanu pigem lõuna- ja läänepoolsetele liivlastele).

Kuid ka Hargla periood oli von Jannaul, tookord tõeliselt noorel mehel, töörohke. Sellesse jäi promotsioon Saksamaal 1818. aastal. Seal juhtus temaga see, et minnes doktoritööd kaitsma pidi ta tunnistama, et doktoritööd "De significatione vocis aggelou quattuor on Evangeliis (inquisitio historic. critic. exeget. philosophica)" tal ette näidata pole, ning ta pöördus palvega anda talle filosoofiadoktori kraad sellegipoolest (kiri dekaan Karl Heinrich Bachmannile 1. juuli 1818). Jena ülikool tuli sellele soovile vastu.

Kuidas põhjendada taolist otsust tol ajal oma teist õitsengut üle elava ülikooli poolt? Selgituseks, H.G. von Jannau ajal polnud doktorikraadi omandamisel oluline mitte dissertatsioon, vaid rigorosum, see tähendab eksami laias valdkonnas komisjoni ees. Ülikool arvestas ka senikirjutatud töödega.

Kui Jannau viitas kirjas Jena ülikoolile tööde rohkusele, mis on takistanud teda dissertatsiooni kirjutamisel siis need suured tööd, millega Jannau Harglas tegeles, olid muuhulgas ilmselt uue, kivist kiriku ehitamine ning piibliseltsi asutamine. Võibolla oli seegi tema ehitustöö tagajärg, et aastal 1820 tegi ta Hargla pastoraadis suure mitmekesise materjaliga arheoloogilise leiu orduajast (Ursprache, lk. 87).

Harglas ta ka abiellus 1819. Riia bürgermeistri tütre Marie Luise von Bulmerincqiga. H.G. von Jannau isa oli õppinud Riias ja lell Carl Gustav von Jannau (1752-1810) oli olnud Riia bürgermeister. Lapsi neil teadaolevalt polnud.

Tema Hargla ajal valmis Valga Jaani kirik, ligikaudu samal ajal Võru ja Oppenkalni kirikud. Südamlikult suhtus ta vennastekogudusse (”Selle rahva üldine usuline meelsus, mis isegi halvemate liikmete juures nii kergelt ärkab (kui mõjutus vaid on tõeliselt rahvuslik), ja et see uinuvate jõudude ülesäratamine kutsub esile nii tähelepanuväärseid eluilminguid. Ma meenutan 1) vennastekoguduse mõjutusi, mis on nähtavad ja üleüldised. 2) Kirglik armastus kõige vastu isade ajast, millest on veel uskumatu hulk pärimusi alles ja mis ulatuvad vanadesse hallidesse aegadesse. Näiteks muistendid eestlaste soome päritolust. … 4) Suur heasüdamlikkus ja hell, sageli iseennast ohtuseadev abi oma rahva kannatajate ja õnnetute vastu.” Ursprache lk. 92j). See näitab tema seoseid Eestimaaga – miks muidu eelistanks ta selles küsimuses Tallinnat Riiale.

Suur teema on tema Hargla perioodil olnud Eesti Piibliseltsi rajamine. Selles suhtes oli Jannau tegemas seda, mida tehti samal ajal mujalgi, Württembergis, New Yorkis, Londonis. Tähelepanuväärne on, et tema tegi seda väikekülas ja tõmbas linnu alles kaasa. See tegevus jääb Napoleoni sõdade ajasse (1805-1815), Venemaal oli selles sõjas eriti aastal 1812 kandev osa, kuid tegelikult läbi kogu sõja aja. Euroopa vaimuelu juhtisid tol ajal romantism ja konfessionalism. Venemaa asus ajajärku, mil vaheldumisi keelati ja lubati vennastekoguduse tegevust. Jannaul jäi Napoleoni sõja tagajärjel saamata luba Eesti Piibliseltsi rajamiseks. Rajati hoopisVenemaa Piibliselts, mis varsti muudeti Venemaa Õigeusu Kiriku Püha Sinodi osakonnaks.

Venemaa Piibliseltsi juubeliväljaanne 1914 on kirjutatud juba vabamas vaimus, kritiseerides nõrgalt isegi Vene riigi poliitikat piibliseltsi tegevuse allasurumisel ja meenutades varasemaid aegu, Jannaud see aga ei maini. Küll aga selgub sealt, et nii rahakäibelt kui laoseisult olid Venemaa Piibliseltsi Eesti, Narva, Saaremaa, Tartu, Riia ja Kuramaa haruseltsid tõeliselt tugevad võrreldes näiteks Peterburi või Moskva haruseltsidega. Eesti- ja Liivimaal võis olla 20. saj. algul ühes laos näiteks Uusi Testamente üheksas keeles, ning Vene riigi suurimateks keelteks olid, kui teha Piibliseltsi laostatistikat, eesti, läti ja saksa keel.

Ent see on järellugu. Uurides tema ajast ette rutanud tööd Piibliseltsi rajamisel, mida ta tegi Hargla kihelkonnas, on näha kihelkonna talupoegade, käsitööliste ja aadlike ühendamine eesmärgi nimel koguda raha Piibli trükkimiseks. Selle kohta on Hargla kiriku arhiivis ”Hargla piibli- ja koolikogguduse lulikmetse (liikmete) ramat” aastast 1819 ja EAA-s Hargla piiblikogguduse põhhikiri”. Esimesest selgub, et enamusel annetajatest pole perekonnanimegi, kuid juba annetavad nad raha suureks otstarbeks, ning raamatus on läbilõige kõigist ühiskonnakihtidest, ka naised on sageli teinud iseseisva otsuse toetada tööd. Asjaajamiskeelena Harglas kasutas Jannau selgelt tartu murret, selles keeles on kassaraamat ja põhikiri. Kui Jannau läheb Tartusse, saab asjaajamiskeeleks saksa keel. Näiteks ostab ta O.W. Masingu käest mingi raamatu ja toob selle Harglasse, kassaraamatus on saksakeelne sissekanne (lk 6), sõna comité on prantsuse keeles.

Seega kerkib oluline küsimus Jannau jaoks, mis keel on parim keel kasutamiseks sellel maal. 21. mail 1819 vastab Jannau Moritzi kirjale (EKM, fond 169, MZ 91:8), et tema juures on tõesti mõned isikud, kes eelistavad lugeda Uut Testamenti tallinna-eesti keeles, kuid tartu-eesti keel on kiriklikult heakskiidetud ja rahva poolt väga omaks võetud, ning viitab vajadusele hoida seda olukorda ning mitte võtta koost lahti trükiladu (ilmselt 1815. aasta WT trükiladu). Seejuures, tuues ära Jannau vastused, ei tea ma, mida küsis Moritz. Kas tal oli seisukoht või küsimus mingi keelereformi asjus? Jannau laia haaret Hargla pastoraadist mujale maailma näitab ka märkus samas kirjas Moritzile, et meie otsused peavad olema sellised, et Inglismaalt raha tuleks.

Jannau on proovinud piiblitõlketööd ka ise teha, ta alustas Jeesus Siiraki raamatust.

Ilmselt sai ta kuulsamaks just Laiuse koguduse õpetajana (1822-1865), kuhu ta kolis Harglast peagi peale oma isa surma. Sel ajal astus ta liikmeks paljudesse organisatsionidesse ja sai autasusid. 1836. määrati ta Tartu õpperingkonna rahvakoolide revidendiks (Landschulenrevident und Mitglied der Landschulbehörde des Dörptschen Kreises). 1842 valiti ta Liivimaa Konsistooriumi nõunikuks. 1853 anti talle kuldristi kandmise õigus ning 1856 Püha Stanislavi ordeni III järk. Ta oli Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Seltsi liige aastast 1825, Balti Provintside Ajaloo ja Muinsuskaitseseltsi (GGuA Riga) asutajaliige 1834. Aastast 1842 oli ta Pariisi Ajalooinstituudi (Pariser hist. Inst) kirjavahetajaliige.

H. G. von Jannau oli Õpetatud Eesti Seltsi liige (Gelehrte Estnische Gesellschaft) seltsi asutamisel 1838, hiljem selle auliige. ÕES arhivis (EKM MA 169:3) on Kreutzwaldi neljaleheküljeline kiri Jannau tegevusest rahvalaulude kogujana, kus ta ütleb, et Laiuse rahvas on laululustiline, kuid kahekümne aasta jooksul on ”hariduse koihammas” eestlaste mälu sedavõrd nõrgendanud, et Jannau üha kogutavad rahvalaulud on muutunud lamedamateks. Rääkides tema kogumisperioodist 1819-1839 viitab see Jannau töö põhjalikkusele, nii et isegi suundumus rahva närvisüsteemis on nähtav, teiseks paneb see küsima, kas ta on kogunud laule alguses ikka Hargla kihelkonnast ning alles siis läinud Laiusele.

1836 võttis Jannau ette reisi Rootsi, et töötada raamatukogudes ja arhiivides. Pärast seda ilmuski tema peateos ”Über die Ursprache der Ehsten”. Teadlasena jäi tema elus suureks autoriteediks ilmselt tema isa, sest näha on, kui isa koolmeistriks Riia Gümnaasiumis oli Johann Gottfried Herder ja isa õppejõuks Göttingeni ülikoolis oli ajaloolane August Ludwig Schlözer, siis korduvad need nimed ja poja tekstides.

Jannau jaoks on keel ja ajalugu seotud teineteisega. Töö keelega austab rahvast ja tema ajalugu, samuti on keel tema jaoks mitte see, mida inimesed räägivad, vaid see, mis tuleb ajaloost . Nii et kui tavaliselt nähtaks kirjakeelt kõneldud ja kirjutatud keele vastasmõjuna, siis tema jaoks peab nii üks kui teine end õigustama ajaloo ees ning mõlemad võivad olla ekslikud.

Sarnaselt estofiilidele (nt J. G. Eisen) ja lettofiilidele (Garlieb Merkel) idealiseerib ta muinasaega. Ta kirjutab: ”Näib, et saksa ordu türannia on röövinud eestlastelt kõik õilsad tunded (Empfindungen). ”(pean tunnistama) teatud austust vanade eestlaste vastu” ja ”kahetust nende allavajunud järglaskonna pärast” (lk 91 – ta ei kasuta halvustavat väljendit ”allakäinud”, vaid kaastundlikku ”allavajunud”). Oma uurimistöös kurdab ta aga, et eeltööd eesti keele uurimise alal puuduvad – nagu poleks neid letto- ja estofiile olemas. Tema muinasaja idealiseerimine meenutab veidi Lennart Meri lähenemist, püüet näha eestlasi mainitud juba antiiktekstides ja Bütsantsis.

Nii leiab ta, et Theoderich (idagootide kuningas, surnud 526) on saatnud tänukirja (anonüümsetele) eestlastele merevaigusaadetise eest (lk 27). Adressaatide hulgas on ka üks naine. Mõni kangelane, nagu Hercules starkotter, oli eestlane.

Austusest muinasusundi vastu on ta jälginud ka oletatavaid muinasusu elavaid ilminguid. Ta kirjutab, et Harglas oli jüri- jaani- ja mihklipäeval kombeks tappa puude all must kukk või siis maeti maajumalatele liha ja õlut. Koivalinna kirikumäel ja Põltsamaal on ohvriks vill, lina, teravili, mis viiakse paganaaja pühitsetud paika (lk 62).

Eesti rahva päritolu näeb ta tihedas seoses soomeugri keeltega, tänapäeva teooriate järgi iseenesestmõistetavatele balti- germaani- ja slaavi laenude osa näeb ta mittevajalike ja isegi kahjulikena. Soomeugri rahvaste hulka loeb ta ka tšeremissid ja tšuvassid. Oma uurimustes on ta kogemata ja endale teadmata uurinud vadjalasi, nimelt ordumeister Heidenreich Vincke von Overbergi poolt 1440 Bauskasse ümberasustatud vadjalasi, kreevineid. Tema ise kirjeldab neid, kõrvuti Salise liivlastega, kui kõige tähelepanuväärsemaid näiteid sellest, kuidas oli elu siinmail muistsel kuldajal.

Eelnevas oli juttu tema tutvusest O.W. Masinguga. Võttes üles sakslaste ja eestlaste suhte küsimust, saksa pastorite eesti keele küsimust, kirjutab Jannau: ”Eestlased ise kinnitavad paljudele jutlustajatele: nad rääkivat täiesti nagu rahvas, et valestimõistmised igasugu teadaandmistes on üliharuldased, et eestlased mitte ainult ei sa aru, vaid on ilmselgelt vaimselt üles ehitanud.” (Ursprache lk. 117). Vrd. A. Sanga luuletuse ”Otto Wilhelm Masing” sisuga.